Kui 82-aastasele vanaema Maimule külla jõudsin, oli koogitainas juba valmis ja hüva ubinakuuk (võro keele valdajad, parandage mind, kui valesti!) läks hetke pärast ahju. Seniks, kuni kook küpses, tutvustas Maimu mulle oma suguvõsa ja näitas albumeid. Endise ajalooõpetajana hakkas sugupuude uurimine teda huvitama ja nüüd tegelebki ta nendega põhjalikumalt- see pikk-pikk leht ühel allpool oleval pildil on tema sugupuu. Kas pole vägev? See aga ei tähenda, et sama sugupuu moodsamalt poleks eksponeeritud, kärmelt tegi vanaema Maimu arvuti lahti ja näitas sama asja ka Genis ning vaatas ühtlasi üle, ega mõnda meili pole saabunud. Oli küll. Maimu lapselapselt kuulsin, et vanaema pidi meiliasjanduses kõva käpp olema ja ta hoiab end pereliikmete eluga nii kursis. Juba aastaid on Maimu korraldanud ka suguvõsa kokkutulekuid ja lastelastele koostab ta albumeid, kus on pildid ja jutud nii esivanematest kui ka praegustest elusündmustest. Mõnele lapselapsele on selliseid albumeid kogunenud juba mitu. Vanaema on käinud ka saates Reisile sinuga, kus ta väljavalituks osutus ning soojamaareisi võitis.
Vahepeal sai kook valmis ja suundusime välja. Selgus, et vanaema Maimu hooldada on üsna suur majapidamine ja selle kõrvalt jõuab ta teha ka suurtes kogustes moose ja hoidiseid (hiljem mekitud suvikõrvitsa-apelsini moos oli imehea!). Maimu on aastaid käinud memmede tantsuringis ning ta teeb ka kepikõndi, tema heas vormis veendusin, kui koos ajalehtedel järel käisime ja ma end tema kõrval vaikselt sörkimas leidsin. Suundusime uuesti tuppa, kus mulle kohe õunakooki koos talupiimaga pakuti. Väga maitsev oli ja hetkel on mul päris kahju, et ma retsepti ei küsinud!
Mõtlesin tükk aega, mis selle postituse pealkirjaks panna kui järsku meenus ajaleheväljalõige vanaema Maimu sünnipäevakaartideseinalt- ma usun, et paremat pealkirja vanaema Maimu iseloomustamiseks polegi…
